Ööbisin mäe jalamil, väikeses Gotemba linnakeses, kust avanes vahepeal, kui pilved parasjagu armu andsid, uhke vaade Jaapani kõrgeimale ja kuulsaimale tipule. Ühel hommikul oli Fuji erakordselt selgelt näha ja nagu ikka, tuli peaaegu koheselt mõte, et “lähme selle otsa ronima.” Mõeldud-tehtud.

Kiire Google’i otsing andis teada, et tegu on 3776-meetrise vulkaaniga ja tippu viivad mitmed erineva raskusega rajad. Loomulikult valisime lühima ehk kõige järsema variandi. Sellel rajal sai autoga umbes 2000 meetrini, ülejäänud 1700 kõrgusmeetrit tuli jalgsi läbida. Numbrina ei mõjunud see kuidagi hirmutavalt. Seven-Elevenist soetasin 1,5 liitrise jäätee, sõber varustas end paki beef jerky’ga, ning plaan oli tipp kiirelt ära teha.

5th Station parklasse jõudes tundus tipp lahedalt lähedal — max paar tundi üles, tunnike alla, easy. Vastu tuli lasterühm, kiivrid peas ja naeratused näol. Mõtlesime, et kui sellised pisikesed hakkama said, peab kerge tõus olema.

Tipp lähenes kahtlaselt kiiresti. Selgus, et see oligi kogu asja konks — see esimene “tipp” oli hoopis vaatlusplatvorm parkla kõrval. Selle tagant avanes alles tõeline matkarada ja päris tipp, kaugel…pilvedes. Vastutulijaid jäi järjest vähemaks ja needki, kes veel rajal olid, nägid välja murettekitavalt professionaalsed — matkasaapad, kepid, kiivrid. Meie? Lühikesed püksid jalas, t-särgid seljas, jäätee ja beef jerky taskus ja kõva tahtmine tippu jõuda peakoore all.

Õhk hõrenes, pausid pikenesid, aga tuju püsis heana — vaated läksid vaid ilusamaks. Mure hakkas tekkima siis, kui jerky ja jäätee said otsa, tippu aga polnud veel näha. Rajal olevad varjualused, kust lootsime vett täiendada, olid kõik kinni — Fuji matkahooaeg oli lõppenud nädal varem. Taganemine polnud siiski variant.

Vahetult enne tippu muutus rada järsuks kaljuseks tõusuks, kus tuli end vahel köite abil üles tirida. Motivatsiooniks kasutasime ähvardusi rääkida kõigile, kui nõrk ta on, kui koos tippu ei jõua. Töötas – jõudsime tippu. Tipus oli hõre, jagasime tippu veel ainult ühe teise ronijaga.

Jäine tuul, kuiv suu, valutavad jalad — aga vaade Tokyole, ookeanile ja allpool laiuvatele linnakestele pühkis kõik ebamugavuse minema. Ja siis, imekombel, tipus oli veekraan, sildiga “not drinking water”. Valisin võimaliku kõhulahtisuse kindla dehüdratsiooni asemel. Korralik hommikusöök hotellis ja mõned viimased tükid sõbra jerky’st kandsid keha lõpuks ka mäest alla.

Parklasse jõudsime pimedas, kurnatuna, aga rahuloleva tundega. Ülesanne sai täidetud. Gotembasse tagasi jõudes premeerisime end külma õllega.

Järgmisel päeval jäi möödunud kogemust meenutama valutavad jalad ja kõhulahtisus. Totally worth it!

Marsruut kulges 5th Stationi parklast tippu ja tagasi — kokku 11 toredat kilomeetrit, mille läbimiseks kulus veidi üle 6 tunni. Neist umbes 4 tundi liikusime ülesmäge ja 2 tundi tagasi alla.

Rada ise oli hästi märgistatud ning teele oli rajatud mitmeid varjualuseid ja puhkekohti. Hooajal on avatud ka väikesed putkad, kust saab vajadusel vett ja söögikraami osta. Meie vallutusretkel olid need suletud.

Inimesed olid rajal viisakad. Kohati läks ronimine väga kitsaks ja tuli üksteisele teed anda aga trügimist või ebaviisakust ei kohanud kordagi. Rada oli ka üllatavalt puhas ja hästi hooldatud. Tippu viib lisaks matkarajale ka masinatee, mida mööda transporditakse varusid varjualustesse ja putkadesse. Seda teed pidi oli hea alla laskuda, sest seal oli lai ja pehme pinnas. Ülesronimiseks see aga ei sobinud, kuna jalgealune vajus pidevalt ära.

5th Stationi parklas on parkimine hooajavälisel ajal tasuta, hooajal aga tasuline. Meie jõudsime kohale lõuna paiku, mil parkla oli juba peaaegu täis.

Tipus, ümber vulkaanikraatri, oli väike tempel, mõned varjualused ja mitmed vaateplatvormid. Kraanist tulev vesi tipus oli pigem mõeldud jalgade pesemiseks või enda jahutamiseks kui joomiseks. Seda oskan enda kogemusele tuginedes kinnitada.

Read more at Steven